Mesilasvaha on noorte töömesilaste vahanäärmete eritis. Vaha on materjal, mida mesilased kasutavad kärgede ülesehitamiseks. Toatemperatuuril on vaha tahke ning vees ei lahustu.
Vaha saadakse kasutusest kõrvaldatud kärgedest ja kärgede kaanetisest ehk koorimisvahast. Vaha värvus võib väga palju varieeruda, seetõttu võib ka kärjepõhja värv olla iga partii puhul erinev. Vaha sulatatakse erinevaid tehnikaid kasutades, aga peamiselt keeva vee või auruga sulatades. Selle sulatamisel ei tohi kasutada happeid, mis muudavad vaha värvi ning teevad selle rabedaks.
Kõige olulisem vaha taaskasutus mesinduses on uute kärjepõhjade valmistamine, mille peale ehitavad mesilased uued kärjed.
Kvaliteetset mesilasvaha on tänases maailmas pigem puudu kui üle. Üheks vaha puuduse põhjuseks on mesindusest väljaminev vaha (küünlad, kosmeetika, hooldusvahendid jne), teiseks vaha saastumine nii ümbritsevast keskkonnast pärinevate kemikaalide kui ka mesilashaigustega. Vaha puudusest tingituna on tõusnud kvaliteetse mesilasvaha hinnad ja turul levib nn “võltsvaha”, mis ei ole enam mesilaste vaid inimeste loodud. Seetõttu soovitame eriti tähelepanelik olla, kui mesilasvaha pärineb Aasiast.
Vaha on juba iidsetest aegadest kasutatud meditsiinis: seda saab kasutada põletushaavade, haavandite ja kasvajate raviks. Peale selle valmistatakse mesliasvahast küünlaid, kosmeetikatooteid, pookimisvaha, kingaviksi ning mitmesuguseid viimistlusvahasid.
